Friedman mõistab hukka ksenofoobia: aplaus tugeva demokraatiakõne eest!

Friedman mõistab hukka ksenofoobia: aplaus tugeva demokraatiakõne eest!

Milline rahvahulk Schwerini järve kaldal rannapaviljonis! 20. Johannes Stellingi auhind anti välja 28. oktoobril ja paljud külalised kogunesid kuulama publitsist Michel Friedmani peakõnet. Kohalolijate hulgas olid peaminister Manuela Schwesig ja SPD parlamendifraktsiooni juht Julian Barlen, kes mitte ainult ei avanud üritust, vaid rõhutasid ka selle tähtsust võitluses ksenofoobia ja äärmusluse vastu. Tsiviilpolitsei ja patrullautode poolt hästi turvatud üritus leidis aset seoses varasema poleemikaga, mis puudutas Friedmani Klützi kirjandusmajast kutsumata jätmist, mis tekitas palju elevust.

See ei olnud lihtsalt välja antud auhind, vaid pigem sotsiaalse ühtekuuluvuse sümbol. Peaauhinna sai Neubrandenburgi endine linnapea Silvio Witt, kelle pühendumust demokraatiale ja rassismivastasusele austati. Friedman rääkis kella 17.35 paiku, esitades oma seisukohad selgelt ja provokatiivselt. Oma kõnes tsiteeris ta: "Kõige hullem demokraatia on parem kui parim diktatuur" ja pöördus otse demokraatia vastaste, eriti AfD poole. Ta rõhutas poliitilise väitluskultuuri olulisust ja hoiatas seda ükskõiksuse tõttu ähvardava ohu eest.

Üleskutse kodanikujulgusele

Friedmani kõnet iseloomustas kirglik pühendumine kogetud väärtustele. Ta kutsus üles kutsuma inimesi, kellel on suhtumine, mitte ainult arvamus, ja lõpetas oma pöördumise olulise palvega austada inimesi, mida publik austas aplausi ja püstijalu. Tema kriitiline hoiak AfD suhtes, mida ta kirjeldas kui "vihapartei", rõhutas tema muret sotsiaalse äärmusluse vastu võitlemise pärast. See üleskutse kajastub ka föderaalvalitsuse praegustes jõupingutustes, mille eesmärk on võidelda vaenu ja äärmusliku vägivalla suurenemise vastu strateegiaga "Koos demokraatia ja äärmusluse vastu". Selle strateegia eesmärk on edendada demokraatlikku kooseksisteerimist ja tugevdada mitmekesist ühiskonda, võideldes samal ajal rassismi, antisemitismi ja muude misantroopia vormidega.

See oli rohkem kui lihtsalt armas õhtu; See oli tungiv üleskutse kodanikujulgusele ajal, mil väljakutsed meie demokraatiale on suuremad kui kunagi varem. Kõigist inimestest pidi pärast Friedmani keelamisega kaasnenud debatti ametist lahkuma Klützi linnapea Müller – näide sellest, milliseid laineid sellised arutelud tekitada võivad. Üha selgemaks saab, et dialoog on hädavajalik, ja Friedman, kelle perekonna ajalugu seob teda holokaustiga, räägib kaalul olevatest asjadest nagu keegi teine.

Pilk ettepoole

Õhtu Schwerinis oli lootusekiir; selle rahvusvaheline ja sotsiaalne kaja saadab äärmusluse ja demokraatia teemalist debatti tõenäoliselt veel kaua. Samal ajal kui poliitikud püüavad võtta äärmuslike hoiakute leviku vastu ennetavaid meetmeid, nagu ka föderaalvalitsus on oma eesmärkides märkinud, on Friedmani sarnaste isiksuste pühendumus fookusesse tõusmas. Mõistuse hääl peab muutuma valjemaks, eriti kui on vaja võidelda vihkamise ja eelarvamustega.

Õhtu lõppes lootuse ja sihikindlusega, et vaatamata igasugustele kommetele on elujõulise demokraatia eest võimalik seista. Jääb küsimus: kui kaua saab seda vastupanu säilitada?