Naised jooksmas: nähtamatud võitlejad Euroopa tänavatel

Naised jooksmas: nähtamatud võitlejad Euroopa tänavatel

Ränne on probleem, mis puudutab meid kõiki ja on viimastel aastatel üha enam tähelepanu keskpunktis. Euroopasse ei võta ette mitte ainult mehed, vaid ka paljud naised, kes erinevatel põhjustel kodumaalt lahkuvad. Aruanne alates DW näitab, kuidas naised seisavad silmitsi sõja, vägivalla, patriarhaalsete struktuuride ja majandusliku ebakindlusega. Ajendatuna lootusest paremale elule, põgenevad nad sageli, et vabaneda vägivaldsetest partneritest või sundabieludest.

Numbrid räägivad enda eest: 2023. aastal esitati EL-is ligi miljon varjupaigataotlust, millest kolmandik – üle 300 000 naise! Eriti märgatav on see, et see on vali Eurostat Naiste ja tüdrukute taotluste arv on Saksamaal püsinud stabiilsena 30–40% juures alates 2015. aastast. Alla 15-aastaste laste seas on varjupaigataotlejate seas sooline suhe peaaegu võrdne, samas kui 18–24-aastaste seas on naine vaid iga viies inimene.

Rände väljakutsed

Ränne ei kulge aga sageli probleemideta. Üle 60% ELi piiridele jõudvatest naistest tuleb Vahemere idaosa marsruudi kaudu ning suurem osa neist on pärit Afganistanist ja Süüriast. Olukord on murettekitav ka Lääne-Aafrika naiste jaoks. Eelkõige Senegalist ja Malist pärit naised riskivad oma eluga, et jõuda oma perede juurde Euroopas, isegi kui nad peavad riskima, teatatakse. DW. Vaid aastaga kahekordistus Mali varjupaigataotluste arv 17 000-ni.

Paljud inimesed ei tea, et naised põgenevad harva üksi. Nad on sageli oma lastega kaasas, mis muudab nende olukorra veelgi keerulisemaks. Aastatel 2012–2016 elas Saksamaal üle poole miljoni naispagulase, kellest paljudel oli vähe väljavaateid iseseisvaks eluks. Ühiskonda kutsutakse üles neid naisi toetama.

Integratsioon ja osalemine

Pagulasnaiste integreerimine on keeruline. Nagu põhjalik aruanne bpb selgus, on nende elusituatsioonid väga erinevad. Lõimumis- ja keelekursustel osalevad sõbrad või ema-isa-lapse grupid pole haruldased. Kuid naiste osakaal neil kursustel langeb. Võib täheldada, et pagulasnaised satuvad suurema tõenäosusega marginaalsetele töökohtadele, kuna nad vastutavad sageli lastehoiu ja muude majapidamistööde eest.

Teine probleem on diskrimineerimine: kuvand, et pagulasnaised on meessoost sisserändajate passiivsed kaaslased, vähendab nende tegelikkust ja muudab selle rühma nähtamatuks. Samuti mõjutab neid rohkem töötus; tööhõive määr on 17 protsendipunkti madalam kui pagulasmeestel.

Poliitiline ja sotsiaalne tähelepanu pagulasnaistele kasvab, kuid väljakutsed on tohutud. Juurdepääs töövõimalustele, koolitusele ja tervishoiuteenustele jääb sageli täitmata sooviks. Paljud eksperdid rõhutavad, et naiste erivajadusi käsitlevad algatused on eduka integratsiooni võti.

Nende naiste abistamisel peame üksteist toetama. Lõimumine ei ole ühekordne sündmus, vaid protsess, mis nõuab kannatlikkust, mõistmist ja eelkõige stabiilsust erinevates eluvaldkondades.