Vechta ülikool võitleb Indias toiduraiskamise vastu!

Vechta ülikool võitleb Indias toiduraiskamise vastu!

Toidu raiskamine on probleem, mis puudutab meid kõiki. Uuenduslikud lähenemisviisid on eriti nõutud ajal, mil jätkusuutlikkus ja ressursside säästmine on väga olulised. Vechta ülikool on nüüd osa rahvusvahelisest interdistsiplinaarsest uurimisprojektist, mis algab täpselt sellest hetkest. Tähelepanu keskmes on toidujäätmete ringlussevõtt Indias Bengalurus. Vastavalt Fleischwirtschaft juhivad projekti prof dr Andreas Bürkert Nikolai ülikoolist Dr. Kasseli ülikoolist Pro. Göttingeni koordineeritud. Selle koostöö eesmärk on analüüsida linna- ja maapiirkondade koostoimeid, et leida paremaid lahendusi toidujäätmete vähendamiseks.

Pilk toidu hävitamise hetkeolukorrale EL-is näitab, et paljud liikmesriigid on aastaid uurinud toidukao ja raiskamise mõõtmist. Kasutatakse erinevaid meetodeid, näiteks olemasoleva statistika ja leibkondade uuringuid või jäätmete otsimist. Thüneni Instituut on andnud väärtuslikke teadmisi, eelkõige Thünen platvormil, mille käivitas EL-i komisjon ja 201 rahvusvahelised liikmesriigid ja organisatsioonid6. Toidujäätmete määratlemise ja mõõtmise ühtne raamistik loodi 2018. aastal ELi jäätmete raamdirektiivi läbivaatamisega.

ELi projektid ja vähendamise eesmärgid

Oluline samm toidujäätmete vastu võitlemisel oli EL-i komisjoni ettepanek vaadata läbi jäätmete raamdirektiiv juulis 2023. See hõlmab siduvaid jäätmete vähendamise eesmärke riiklikul tasandil aastaks 2030. Plaan on vähendada jäätmeid 10% toidu töötlemisel ja tootmisel ning 30% jaemüügis, restoranides ja kodumajapidamistes, nagu [Europarl]. Euroopa Parlament on võtnud selgema kursi ja nõuab isegi toiduainete töötlemisel vähemalt 20% ning jaekaubanduses ja restoranides 40% vähendamist.

Selline lähenemine on rohkem kui vajalik. EL-i täiskasvanud kodanikud viskavad igal aastal ära keskmiselt 173 kg toitu, mis on tõeline absurd. EL kavatseb tõsta teadlikkust nn koledatest puu- ja köögiviljadest ning teha müümata, kuid siiski söödav toit annetamiseks kättesaadavaks. Need meetmed võivad aidata märkimisväärselt vähendada toidujäätmetega seotud murettekitavaid näitajaid.

Kus me oleme?

Toidujäätmete andmete kogumisel ja võrdlemisel on siiski probleeme. Erinevad definitsioonid ja mõõtmismeetodid raskendavad selge ülevaate saamist. Thüneni sõnul on mõnes ELi liikmesriigis toidukadude kohta vähe teavet. Teine konks on see, et toidujäätmeteks loetakse ainult neid, mis on juriidiliselt liigitatud jäätmeteks, mis muudab arutelu veelgi keerulisemaks. Alates 2020. aastast on liikmesriigid kohustatud igal aastal mõõtma ja aru andma oma toidujäätmetest, kuid kas sellest piisab tõhusate meetmete võtmiseks?

Saab näha, kas äsja kasutusele võetud meetmed toovad kaasa ka toidujäätmete märgatava vähenemise. Kuid suund on õige ja koos teadusuuringute, poliitilise tahte ja tarbija mõtlemise muutumisega võiksime astuda olulise sammu jätkusuutlikuma tuleviku suunas.