Tehisintellekt Bremenis: kas see tõesti teenib inimesi?

Tehisintellekt Bremenis: kas see tõesti teenib inimesi?

Kaasaegses digitaalse innovatsiooni maailmas tundub, et meid jälitavad pidevalt tehisintellekti (AI) uudised. Vähemalt nii kirjeldab seda Weser-Kurieri autor, kes vaatab praegust arengut üha skeptilisemalt. Eriti suhtlemise vallas kogeb ta, kuidas empaatia toimib inimeste vahel, aga mitte masinate vahel. See tekitab küsimusi: kui kaugele saab tehisintellekt minna inimeste emotsioonide mõistmisel ja neile reageerimisel?

Ilmekas näide pärineb Bremeni kodaniku igapäevaelust, kes pidi üheksa kuud ootama oma kollase prügikasti kohaletoomist. Vahepeal sai autor oma autoremonditöökoja tehisintellektilt meili, milles teatati, et tal on vaja õlivahetust. Kuid teisel katsel leppida kokku lauatelefoni kaudu kohtumist tehisintellektiga nimega “Alex”, koges ta vaid arusaamatusi. Lõppkokkuvõttes võib lahenduseni jõuda ainult reaalsele inimesele tagasi helistamine. See anekdoot tõstab esile põhiprobleemi: inimestevahelise ühenduse ja mõistmise puudumine tehisintellekti interaktsioonides.

Kunstliku empaatia väljakutse

Aga mis on kunstlik empaatia (KE) tegelikult? Tehnoloogia, mis annab masinatele võime inimese emotsioone ära tunda ja neile reageerida. Tuntud ka kui "afektiivne AI", selle eesmärk on muuta inimese ja masina interaktsioon pöördeliseks. Rakendusnäited, nagu empaatilised vestlusrobotid klienditeeninduses või virtuaalsed assistendid tervishoius, näitavad KE potentsiaali. Kuid siin on probleem: inimese empaatia põhineb tõelistel tunnetel, samas kui KE suudab ainult emotsioone simuleerida. See viib meid küsimuseni: kas me tõesti ootame mingit tõelist abi?

"Nature Machine Intelligence" uuring näitab huvitavaid lähenemisviise. Arvutiteaduse professor Tim Althoff Washingtoni ülikoolist uuris küsimust, kas tehisintellekt võib aidata inimestel empaatiat tõhusamalt väljendada. Osalejate rühm sai tuge tehisintellekti mudelilt, mida koolitati empaatilisemate vastuste loomiseks. Kuid kuigi vastuseid hinnati empaatilisemaks, ei pidanud abi otsijad seda nii tõhusaks, kui said teada, et tegemist on tehisintellektiga. Need tulemused viitavad sellele, et inimkontakt jääb asendamatuks ja et tehisintellekt ei peaks asendama inimestevahelisi suhteid, vaid peaks neid parimal juhul toetama.

Tehnoloogilised piirangud ja sotsiaalsed mured

Seega on kunstlik empaatia kahe teraga mõõk. Ühest küljest saab emotsionaalseid signaale keerukate algoritmide abil dekodeerida, kuid teisalt jäävad küsimused usalduse ja autentsuse kohta vastuseta. Psühhiaater Andreas Meyer-Lindenberg tõstab esile tehisintellekti võimalikku toetavat rolli kaaslaste tugiteenuste pakkumises, kuid rõhutab vajadust tõeliste inimsidemete järele. Sest KE ei suuda saavutada tõeliste suhete sügavust, kuna tal puudub sisemine motivatsioon ja kohanemisvõime on piiratud.

Vaadates 2026. aastal eeldatavasti kallineva Bremeni prügiveo tulevikku, on siingi selge, et kuigi tehnoloogiline areng leiab tee paljudesse eluvaldkondadesse, on inimestevahelised suhted endiselt üliolulised. Seetõttu tuleks KE arendamist ja kasutamist läbi viia vastutustundlikult, et tagada kasutajate aktsepteerimine ja usaldus.

Üldiselt näitab see, et kuigi tehisintellekt ja selle empaatilised lähenemisviisid on paljulubavad, ei saa need asendada autentseid inimsuhteid. Arutelu nende tehnoloogiate õige kasutamise üle saadab meid ka tulevikus.

Weser-Kurier, Deutschlandfunk ja Xpert.digital annavad väärtuslikku ülevaadet tehisintellekti ja inimsuhtluse maailmast ning julgustavad mõtlema nende tehnoloogiate võimaluste ja piiride üle.