Söderi osariikide ühinemine: need liiduriigid peaksid minema!

Söderi osariikide ühinemine: need liiduriigid peaksid minema!

Arutelu liidumaade ümberkorraldamise üle kogub hoogu. Baieri peaminister Markus Söder (CSU) tõi hiljuti mängu oma visiooni liidumaade ühinemisest. Kasvavate kulude ja suurema tõhususe nõudmiste keskel käib praegu arutelu selle üle, millised riigid võivad maha jääda.

INSA Instituudi uuring näitab, et 38% vastajatest toetab liidumaade ühinemist, 42% on selle vastu ja 20% jääb otsustamata. Ühinemist pooldajatest näeb 68% Saarimaa asendamatuna. Kandidaatide seas on väga populaarsed ka Bremen (60%) ja Saksi-Anhalt (57%). Merkuri sõnul on nimekirjas teised riigid, sealhulgas Hamburg (56%) ja Berliin (50%).

Salaplaanid ja vastupanu

Söder ise ütleb, et väiksemad liiduriigid on sageli vaevu elujõulised ja sõltuvad seetõttu suuremate osariikide rahalisest toetusest. Eelkõige Baieri, kes maksis eelmisel aastal riiklikku finantstasandussüsteemi umbes 9,8 miljardit eurot, nõuab selle süsteemi reformimist, mis on tema arvates aegunud. Varem on Söder nimetanud ühinemiskandidaatidena Bremenit ja Saarmaad, kuid pole esitanud ühtegi konkreetset mudelit, mis võimaldaks praktilist elluviimist.

Vastupanu Söderi ettepanekutele ei lase end kaua oodata. Schleswig-Holsteini peaminister Daniel Günther (CDU) lükkas CSU juhi ettepaneku ühemõtteliselt tagasi. "See lihtsalt maksab raha ja ei ole tõhus," ütleb Günther. Ka Saarimaa peaminister Anke Rehlinger (SPD) reageerib Söderi nõudmistele naeruvääristavalt ja viitab Saarimaa ajaloolisele rollile. Seega on selge, et Söderi plaanid ei jää ilma vastupanuta ja nagu enamik poliitilisi algatusi, vajab ka see kodanike nõusolekut rahvahääletuse teel.

Õigusraamistik ja väljakutsed

Föderaalriikide ümberkorraldamise õiguslik raamistik on paigas, kuid see protsess on tõenäoliselt kõike muud kui lihtne. Föderaalse struktuuri muutmine nõuab föderaalseadust ja kodanike nõusolekut. Ka mineviku näited näitavad, et sellised projektid ei olnud alati edukad. Katse Berliini ja Brandenburgi liita nurjus 1996. aastal.

Eksperdid hoiatavad ka, et sellised ühinemised võivad kaasa tuua suuremad lühiajalised kulud, samas kui pikaajaline kokkuhoid võib olla piiratud. Surve föderaalstruktuuride reformimiseks on aga märgatav ja võib peagi viia uue katseni arutada liidumaade ümberkorraldamist. Siiski on näha, kas kodanike heaolu on tõesti prioriteet või on see puhtalt rahaliste kaalutluste küsimus. Tagasivaade võib näidata, et paljud föderaalriigid võiksid sellise reformiga head äri teha – aga kas kõik on tõesti valmis sellega kaasnevaid riske võtma?

Arutelu on jätkuvalt põnev ning järgmised paar kuud võivad tuua selgust, milline reform tegelikult välja võib näha ja kas kodanikud on valmis oma mõjujõudu kasutama. Peegel teatab, et elanike seas on suur vastupanu ja arvamused tunduvad jagunevat.

Vaatlejad pööravad nüüd tähelepanu sellele, kuidas kujuneb lähinädalatel poliitiline jõudude tasakaal ja kas lõpuks saab aluse dialoog liidumaade tuleviku üle. Saab näha, kas Söderil ja tema kolleegidel on hea meisterlikkus asja silumiseks ja kõigile osapooltele vastuvõetava lahenduse leidmiseks.