Mõru kurbus Klützis: Dagmar Burmeister võitleb julguse eest elada pärast kaotust

Mõru kurbus Klützis: Dagmar Burmeister võitleb julguse eest elada pärast kaotust

Klützist pärit Dagmar Burmeisteri elu raputas ränk saatuselöök. Tema 84-aastane ema sai silme all insuldi. "See oli kohutav hetk," mäletab Dagmar. Ema viis kiirabiarst kohe haiglasse, kus Dagmar sel raskel ajal tema kõrvale jäi. Kahjuks ei saanud ta ema pärast insulti enam rääkida ja mure tema heaolu pärast oli kõikjal. Pärast ema surma langes Dagmar sügavasse emotsionaalsesse auku. Vaatamata perekonna toetusele tundis ta end üksikuna ja eksinud.

See kaotus oli Dagmarile eriti valus ja ka matusetalitus oli talle suureks koormaks. Ta leidis, et emaga hüvasti jätmine oli äärmiselt keeruline. "Tundus, et osa mu elust võeti minult ära," kirjeldab ta oma tundeid. Selle aja jooksul otsis ta vestlust pastoriga, et oma mõtteid ja tundeid jagada, ning sai tuge ka kolleegidelt. Kuid kaotus polnud ainus, millega Dagmar leppima pidi. Kümme aastat hiljem suri tema isa progresseeruvasse dementsusse, millest perekond oli alati teadlik.

Palliatiivse ravi tähtsus

Palliatiivne ravi on lähedase elu viimastel etappidel äärmiselt oluline. WHO määratleb seda kui isikukeskset lähenemist, mille eesmärk on toetada nii patsientide kui perede füüsilisi ja emotsionaalseid vajadusi. Üks osa sellest hooldusest on praktiline abi ja leinanõustamine, mille eesmärk on aidata leinajal elada aktiivselt kuni surmani ja leinaga toime tulla. Dagmar Burmeister sooviks, et sellistele teenustele oleks ligipääsu rohkematele inimestele ning soovitab leinaprotsessiga paremini toimetulekuks saada professionaalset tuge.

Eriti keerulistes olukordades vajavad patsiendid ja nende lähedased igakülgset abi. Nagu näitab juhtum 86-aastasest patsiendist, kes pärast rasket insulti ei suutnud enam iseseisvuda. Perekond seisis silmitsi uskumatute otsustega, mis tuli teha, sest kodus ei suudetud piisavat hooldust korraldada. Lõpuks viidi patsient üle tavalisse neuroloogiapalatisse, kus sugulased said temaga viimastel päevadel kaasas olla. Siin tulevad mängu insuldihaigete erivajadused, kes kannatavad sageli halvatuse ja muude kahjustuste all.

Hospiitsi ja palliatiivsete teenuste roll

Wismari oikumeeniline hospiitsteenistus on pakkunud viimaseid abikursusi alates 1998. aastast, mis käsitlevad suremise, surma ja palliatiivse ravi teemasid. Need kursused on hindamatud ja Dagmar Burmeister oleks soovinud rohkem pakkumisi, näiteks leinakohvikut, et oma leina teistega jagada. Olukorra teeb veelgi keerulisemaks asjaolu, et paljudel sugulastel puuduvad eelnevad tervisedirektiivid. Sellistel juhtudel on palliatiivspetsialistid kohustatud andma patsientidele ja nende peredele igakülgset nõu ja tuge, et väärikas tugi oleks tagatud kuni viimase hingetõmbeni.

Palliatiivravist rääkides ei tohi unustada, et see pole ainult arstiabi. WHO rõhutab, et juurdepääs palliatiivsele ravile on kõigi inimeste inimõigus, olenemata nende haigusest või sissetulekust. Paljudes riikides on aga veel olulisi takistusi, mis tuleb ületada. Nende hulka kuuluvad muuhulgas vähene spetsialistide väljaõpe ja ebapiisav juurdepääs valuvaigistavatele ravimitele, millel on sageli elu viimases faasis ülioluline roll.

Dagmar Burmeistri jaoks jääb mälestus emast elavaks. Kuid kurbusest lootuse poole liikumine on protsess, mis võtab aega. Ta otsib jätkuvalt võimalusi oma kogemuste jagamiseks vestluste ja teistele pakkumiste kaudu, et julgustada sarnases olukorras olijaid.

Paljude inimeste jaoks on teekond läbi leina ja lähedaste kaotusega kaasnevate väljakutsete üks suurimaid pingeid elus. Dagmar Burmeister on näide sellest, kui oluline on mitte tunda end üksikuna ja otsida tuge. Palliatiivne ravi võib anda väärtusliku panuse sellesse, et viimased elupäevad oleks patsientidele ja lähedastele parim aeg.

Lisateavet tõsiste haigustega toimetuleku ja palliatiivse ravi tähtsuse kohta lugege aruannetest Läänemere ajaleht, Hospice.at ja WHO.