Kleisti katkine kann särab Wilhelmshavenis uues hiilguses!

Kleisti katkine kann särab Wilhelmshavenis uues hiilguses!

Wilhelmshaveni südames toob uus pearežissöör Nicola Bremer teatrisse sõõmu värsket õhku. Ta toob lavale Kleisti “Katkise kanni” – klassika, mis pole mitte ainult Abituris kaetud, vaid köidab publikut ka originaalsete detailidega. NWZonline teatab, et lavastus keerleb 1800. aasta tegevuse ümber, mis eelnes kaasaegsetele kohtuekspertiisi kindlustamise ja tõendite kogumise meetoditele.

Tajuteema on kesksel kohal, kuna tegelased nõuavad loost päris oma versioone. Et publikul jääks ebaselgeks, mis finaalis juhtuma hakkab, hoiab Bremer pinget lõpuni. Lavastuse silmatorkav element on suur valge kassikäpp, mida kujutab Sven Heiß ja mis tekitab segadust.

Paugust draamani

Lava võtab võimust vali pauk ja suits, mis haarab publiku kohe algusest peale. Corpus Delicti osi kasutatakse dokk, poodiumi ja kohtuniku Adami (mängib Stefan Faupel) loomiseks, kes ilmub peavigastustega ja viitab veidrale loole kassiga. Et publik teaks, mis on kaalul, keerleb kohtuprotsess Marthe Rulli (Aida-Ira El-Eslambouly) katkise kannu ümber.

Õigusliku kaose keskel püüavad kohtunik Walter (Simon Ahlborn) ja ametnik Licht (Félicien Moisset) olukorda selgitada. Lavastus areneb mitte ainult kriminaalasjana, vaid ka romantilise armastusloona Eve Rulli (Anne Weise) ja Ruprecht Tümpeli (Friedrich Steinlein) vahel.

Pilk kulisside taha

Keel jääb Heinrich von Kleisti stiilile truuks, kuid tegelased saavad lavastuse kaudu rohkem sisemist elu ja sügavust. Vaatajad võivad tegelastesse emotsionaalselt kiinduda ja nende arenguid lähedalt kogeda. Selle lavastusega ei näita Bremer ainult oma andekat lavastajaoskust, vaid ärgitab mõtisklema inimlike igatsuste ja suhete üle.

Huvi draamateksti ja teatri suhete vastu on käsitletud ka viimastes uurimustes. Nagu Milena Rolka analüüsist selgub, on draamalavastust vaadeldud olulise struktuuriprintsiibina alates 18. sajandist. See vaatenurk täiendab publiku valmisolekut etendusega kaasa lüüa ja tunnistada kujutatud suhete keerukust. Königshausen & Neumann kirjeldavad see dramaturgia on Kleri teoste mõistmiseks ülioluline.

Selle loomingulise lavastusega “Katkine kann” näitab Nicola Bremer, et teater on tänapäevalgi väga populaarne ja võib pakkuda ruumi inimlikkuse üle mõtisklemiseks.