Langlütjeni kuradisaar: sõjalisest kindlusest piinamispaigani!

Transparenz: Redaktionell erstellt und geprüft.
Veröffentlicht am

Tutvuge Bremerhaveni lähedal asuva Langlütjeni kindlussaare tumeda ajalooga, mis oli kunagi sõjaline kindlus ja hiljem piinamiskoht.

Erfahren Sie die düstere Geschichte der Festungsinsel Langlütjen bei Bremerhaven, einst Militärfort, später Folterstätte.
Tutvuge Bremerhaveni lähedal asuva Langlütjeni kindlussaare tumeda ajalooga, mis oli kunagi sõjaline kindlus ja hiljem piinamiskoht.

Langlütjeni kuradisaar: sõjalisest kindlusest piinamispaigani!

Bremerhaveni ranniku lähedal asuvate Langlütjen I ja II saarte õudne ajalugu on kohalike inimeste südameid köitnud enam kui 150 aastat. Kogupindalaga 33 000 ruutmeetrit ei sisalda piirkond mitte ainult sõjalisi säilmeid, vaid ka tumedaid saladusi, mis pärinevad natsiajast. Valju T Internetis Langlütjen ehitati aastatel 1869–1870 kui strateegiline kaitserajatis vaenlase rünnakute ärahoidmiseks. Tol ajal investeeris Preisi merevägi kindlustatud rannakindlusesse, mis oli varustatud raskete 21-sentimeetriste kahuritega.

Algset logistilist väljakutset ei saanud tähelepanuta jätta. Ehitusmaterjalide transpordiks ehitati 1,6 kilomeetri pikkune tamm, kuid sinna pääses ligi vaid mõõna ajal. Langlütjen II valmis lõpuks 1880. aastal ja oli varustatud ka omaaegsete muljetavaldavate relvadega, mis paigaldati alles 1914. Kuid pärast Esimest maailmasõda kasutusala muutus: relvad lammutati või lasti õhku ning sõjajäänused on nähtavad tänaseni.

Sõjaväelinnusest õuduspaigaks

Alates 1933. aastast sai saar uue ja tumeda tähenduse. Natsionaalsotsialistid kasutasid Langlütjen II piinamispaigana, kus arvukalt vange, eriti sotsiaaldemokraate ja kommuniste, koheldi julmalt. Valju NWZ võrgus 1934. aasta jaanuariks dokumenteeriti vähemalt 81 vangi teadaolevat nime, enne kui nad viidi Ochtumsandi koonduslaagrisse. Koht, mida praegu tuntakse kui “Kuradisaar” ja “Merealune koonduslaager”, paljastas seal aset leidnud koledused. Pealtnägija teatas 2020. aastal, et vangide karjeid oli kuulda kuni kaldani ja saar saavutas õuduspaigana ebapüha maine.

Vangla suleti 25. jaanuaril 1934 kõrgete kulude ja ebapiisavate varustusvõimaluste tõttu. Sellegipoolest jääb mälestus nendest ajaloo tumedatest peatükkidest elavaks. Tänapäeval meenutab mälestustahvel kohutavaid sündmusi ja tuletab meelde siin toime pandud kuritegusid. Tähtis on selliseid mälestusi elus hoida, et ajalugu ei korduks.