103 aastat täis tarkust: Erika Ziefle paljastab oma elu saladuse

103 aastat täis tarkust: Erika Ziefle paljastab oma elu saladuse

Ratheburist pärit Erika Ziefle'i elulugu pole tähelepanuväärne ainult seetõttu, et ta tähistas hiljuti oma 103. sünnipäeva. See on ka elav tunnistaja muutustele, mida Saksamaa on Weimari vabariigi algusaastatest alates kogenud. Linnapea Martin Weitmann õnnitles Ducherow vanimat elanikku värviliste lilledega ja soovis kõike head järgmisteks aastateks. Erika avaldab oma õnneliku vanaduse retsepti: soliidne elustiil, tervis, alkoholi puudumine ja lojaalsus. Nende arusaamad võivad olla olulised mitte ainult vanematele, vaid ka noorematele põlvkondadele.

1922. aastal, mil Erika sündis, oli Saksamaal alles dramaatiline muutus. Weimari Vabariik oli just asutatud ja inimesed püüdsid toime tulla I maailmasõja tagajärgedega. Sõja tõttu kaotatud umbes kümne miljoni inimese inimelu jättis ühiskonda oma jälje, mis väljendus näljas, kaoses ja poliitilistes rahutustes. Sel ebakindluse ajal nägid ilmavalgust ka esimesed kummikarud, mida tollal kutsuti “tantsukarudeks”, mille leiutas Haribost pärit Hans Riegel, mis aitas maiuspala populaarseks saada. Maiustuste demokratiseerimine oli osa sotsiaalsest muutusest, mis suurendas luksustoidu taskukohasust elanikkonnale ja aitas seega kaasa väikese, kuid olulise osa uuele ellusuhtumisele.

Weimari vabariik ja selle pärand

Weimari vabariik, mis eksisteeris aastatel 1919–1933, oli muutuste ja optimismi aeg. Üldise valimisõiguse ja kodanike seadusliku võrdsuse kehtestamisega püüdis noor demokraatia luua kaasaegset ühiskonda. Sellegipoolest oli riik tugevalt lõhestunud, mis muuhulgas väljendus Reichi kantslerite kiires arvus 14 aastaga 13. Märkamata ei saanud jätta Weimari vabariigiga kaasnenud pettumusi ja komistuskivisid, eriti kõrget tööpuudust ja Versailles' lepingu rõhuvaid reparatsiooninõudeid.

Esimesed valimised selles uues demokraatias tekitasid suuri lootusi, kuid tegelikkus oli sageli teistsugune. “Kuldseid kahekümnendaid” iseloomustas tõus, aga ka dramaatilised majanduslikud tagasilöögid. Selles kontekstis oli Erika Ziefle elu tagasihoidlik, kuid stabiilne. Ta on uhke, et elab oma neljas seinas, toetavad tütar Anita Rost ja Johanniteri sotsiaalteenistus.

Maiustused kultuuriarengu osana

Kummikarude ja muude kondiitritoodete tulekuga hakkas arenema arutelu tarbijakäitumise rolli üle ühiskonnas. Majandusliku ja sotsiaalse surve all hakkasid paljud otsima väikeseid naudinguid – ja kommid nagu kummikarud muutusid paljudele taskukohaseks. Kummipoe tegevdirektor Doris Richter kirjeldab nostalgilist väärtust, mis väikestel viljakummikarudel tänapäevalgi on. Puuviljakummi tarbimine on Saksamaal nüüdseks kasvanud umbes 200 000 tonnini aastas, mis on muljetavaldav märk nende väikeste maiuste populaarsusest.

Oma 104. sünnipäevapeoks plaanib Erika koos linnapeaga jäätiseõhtusööki. See kogukonna ja kogunemise traditsioon on järjekordne panus täisväärtusliku elu salaretsepti, mille ta on rohkem kui sajandi jooksul välja töötanud. Nii et jätkuv lõbu pisiasjades koos soliidse elustiiliga hoiab teda noorena tänaseni.

Erika Ziefle elukäik näitab meile, et vaatamata arvukatele väljakutsetele, mida Saksamaa on aastakümnete jooksul kogenud – nii ühiskonnas kui ka eraelus –, peaks lihtsuse, tervise ja sideme poole püüdlemine jätkuvalt olema fookuses. Tema lugu on julgustav sõnum, mis õpetab hindama väikseid rõõme elus.