Parchim säilitab SDV ajalugu: sündmusterohke minevikuga tänavanimesid

Parchim säilitab SDV ajalugu: sündmusterohke minevikuga tänavanimesid

Sündmusterohke ajalooga linnas Parchimis ühendavad tänavanimed olevikku SDV minevikuga. Nende nimede tähendus ulatub igapäevasest palju kaugemale; need peegeldavad poliitilisi ajastuid ja sotsiaalseid ideaale. Jällegi Põhja kuller aruannete kohaselt räägivad paljud neist nimedest sotsialistide pioneeridest ja antifašistlikest märtritest.

**Otto-Nuschke-Straße** on eriti silmatorkav. Ta on üks väheseid nimesid, mis viitab avalikult SDV poliitikale. Ida-CDU esimehena oli Otto Nuschke oma aja keskne tegelane ning sümboliseeris katset propageerida kristlaste ja sotsialistide ühtsust. See tänavanimi on jäänuk ideoloogilisest strateegiast, mille eesmärk oli luua SED alluvuses lai sotsiaalne liit.

Tänavanimed ja nende lood

Teine oluline tänavanimi on **August-Bebel-Straße**, mis on oma nime saanud SPD kaasasutaja järgi. SDV-s ülistati Bebelit kui sotsialismi revolutsioonilist eelkäijat. Sellele nimele annavad erilise ajaloolise tähenduse külgnevad elamurajoonid, mis tekkisid sotsialismiajal.

**Fritz-Reuter-Straße** mälestab alamsaksa kirjanikku, keda peeti SDV-s rahvaluuletajaks. Tema töid peeti sotsialistliku ideoloogiaga sobivaks. Seal on ka **Werner-Cords-Weg**, mis mälestab antifašistliku vastupanuvõitlejat ja millel on koht piirkonna mälestusnarratiivis.

Kuigi paljud neist tänavanimedest on Parchimi igapäevaelus sügavalt juurdunud, jääb nende ideoloogiline päritolu sageli ebaselgeks. Pärast taasühendamist nimetati paljud linnad ümber, kuid Parchimi iseloomustas teatav vaoshoitus. Kui mõned teised kohad väljendasid valjuhäälselt oma rahulolematust SED minevikuga ja nimetasid ümber arvukalt tänavaid, siis Parchimis olid nimed lihtsalt deideologiseeritud. Ajalooline tähtsus on igapäevaellu suures osas hääbunud.

Pilk Ida-Saksamaale

Kommunistlikud tänavanimed on endiselt probleemiks kogu Ida-Saksamaal. The Hubertuse poiss näitab, et paljud tänavad on endiselt nime saanud SED-ikoonide järgi, sealhulgas silmapaistev Ernst-Thälmann-Straße, millel on isegi 613 tänavasilti. Need nimed on kestnud läbi 1989. aasta rahumeelse revolutsiooni ja sellele järgnenud taasühendamise. Tänavanimede kasutamine peegeldab suhet SED-i diktatuuriga ja annab ülevaate oma ajalooga leppimise raskustest.

Võrdluseks, Parchimis on vaid mõned tänavad, mis meenutavad SED-i vastast vastupanu. 1953. aasta rahvaülestõusu austab vaid 16 tänavat, mis näitab, kui harva leiavad dissidentide mälestused avalikus ruumis oma koha. Sellist arengut on näha ka Ida-Saksamaa suuremates linnades, kus rahulolematus kommunistlike tänavanimedega viis paljudel juhtudel pikaleveninud vaidlusteni, näiteks Berliinis, kus rahvaülestõusu väljak nimetati pärast raskeid läbirääkimisi ümber.

Parchimis jäävad ajaloolised mälestused elavaks tänavanimede kaudu. Need on osa linnaelust ja märk sellest, et ideaalide ja mälestuste muutumine on sageli järkjärguline protsess.