Protest Schwerinis: Lenini monument kohtab nördinud vastupanu!

Protest Schwerinis: Lenini monument kohtab nördinud vastupanu!

14. juunil 2025 kogunes umbes kolmkümmend ohvrite ühenduste esindajat Schwerinis vastuolulise Lenini monumendi ette, et protesteerida selle jätkuva eksisteerimise vastu. See sündmus oli üleskutse lükata tagasi türannia esindajate avalikud autasud. SED-diktatuuriga leppimise riigi esindaja Burkhard Bley rääkis oma kõnes Lenini ja nn punase terrori seostest, mis maksis arvukate Saksa tsiviilisikute elu.

Ainuüksi SED-i diktatuuri ajal mõjutas poliitiline tagakiusamine umbes 35 000 inimest; paljud saadeti sunnitöölaagritesse või mõisteti isegi surma. Bley kuulutas välja nende tagakiusamiste teemalise konverentsi, mis toimub septembri lõpus Schwerinis. Vorkuta laagrikogukonna esimees Stefan Krikowski suurendas survet linnavalitsusele, nõudes monumendi eemaldamist ja soovitades selle asemel ehitada poliitiliselt hukatud Arno Eschile monumendi.

Monument täis poleemikat

1985. aastal Hamburger Allee pühitsetud Lenini monument on ammu kujunenud püsivaks hõõrdeallikaks. Eesti kunstniku Jaak Soansi loodud kuju on muljetavaldav 3,50 meetrit ja oli algselt mõeldud meeldetuletuseks Lenini määrusest suurmaaomanike sundvõõrandamise kohta Nõukogude okupatsioonitsoonis. Korduvalt värvirünnakuid tekitanud monument püsib vaatamata tugevalt poliitilisele taustale endiselt linnapildis püsti. Asukoht tiheda liiklusega ristmikul, mida ümbritseb kokkupandav hoone, muudab selle avalikus diskursuses pidevaks teemaks.

Linnavalitsus aga rõhutab, et monument on osa piirkonna ajaloolisest arengust ja soovib seda koos selgitava tahvliga alles jätta. Arhiiviassistent Rainer Blumenthal kritiseeris ka ebakorrektset raidkirja, mis ei ütle õigesti Lenini nime, ning soovitas monumenti kasutada aruteluvõimalusena. Alates selle loomisest on toimunud mitu protesti, millest viimane toimus 2015. aastal oktoobrirevolutsiooni 100. aastapäeva puhul.

Ajalooline kontekst

Ajaloolisest vaatenurgast on monument Saksamaa mälestuskultuuri ja monumentide sümptomiks. Poliitilisi monumente, nagu need haihtunud korra jäänused, püstitati DDR-i ajastul kogu riigis, et tugevdada SED-i valitsuse enesekuvandit. Pärast kommunismi langemist 1989. aastal sattusid sellised monumendid sageli avalike arutelude sihtmärgiks ja neid seati kahtluse alla nii emotsionaalselt kui ka faktiliselt. Kunagi ei olnud keskset käsku nende eemaldamiseks; pigem otsustasid monumentide asukoha üle kohalikud poliitilised algatused.

Viimastel aastakümnetel on märgata tõelist ühiskondlikku muutust: osa monumente on lammutatud, et teha ruumi uutele vaatenurkadele ja mälestustele. Arutelu Lenini monumendi üle jääb seega märgiks käimasolevatest konfliktidest Saksa mineviku tõlgendamise ja selle ajaloo käsitlemise üle. Leninlik pärand põhjustab jätkuvalt poliitilisi vaidlusi ja segab inimeste meeli.

Lisaks meeleavaldusele avati vahetult pärast miitingut Diktatuuriohvrite Dokumentatsioonikeskuses rändnäitus «Seinad – võred – okastraat». See näitus annab teavet poliitilise tagakiusamise kohta Nõukogude okupatsioonitsoonis ja SDV-s ning näitab seega taas mälestamise ja repressioonide keerulist suhet Saksa sõjajärgsel perioodil.

Vaidlused Schwerinis asuva Lenini monumendi üle ei tekita küsimusi mitte ainult ajaloo, vaid ka tänapäeva kohta. Kuidas toime tulla mineviku režiimi säilmetega, mille vari langeb endiselt ühiskonna peale?

See teema jääb põnevaks ja näitab, kui sügavalt juurdunud on arutelud SED-diktatuuri ja selle sümbolite mäletamise üle. Selle arutelu viimane sõna pole kindlasti veel öeldud.