Vesinikustrateegia kriisis: Barke kutsub üles kiiresti tegutsema!

Vesinikustrateegia kriisis: Barke kutsub üles kiiresti tegutsema!

Energeetikaministrite konverentsi viimane kohtumine toimus Stralsundis 8. detsembril 2025, kus liiduriigid vahetasid taas arvamusi peamiste väljakutsete üle. Intensiivselt arutati varustuskindluse, võrgu laiendamise, elektrihinna ja vesiniku strateegia teemasid. Kohalolijate hulgas oli Saarimaa majandusminister Jürgen Barke, kes esitas oma kõnes selged nõudmised: Ta kutsus üles vesiniku ülestõusu kiiremini laiendama ja elektrihinda alandama vähemalt viie sendi võrra kilovatttunni kohta. Saarimaa terasetööstus sõltub suuresti vesinikust, mis rõhutab selle murede kiireloomulisust. Ministrite konverents koguneb kaks korda aastas, et esitada föderaalvalitsusele ühtne hääl. WNDN teatab, et...

Kuid väljakutseid ei tohiks alahinnata. Riiklikku vesinikustrateegiat käsitlevas kriitilises eriaruandes tõi föderaalne kontrollamet välja kolm peamist nõrkust. See hõlmab ebareaalset vajadust vesiniku järele, mis on eeldatavasti palju suurem, kui Saksamaal on võimalik toota, et saavutada kliimaeesmärgid aastaks 2030. Vajalik import võib strateegiat kõigutada. Oluliseks takistuseks on ka rohelise vesiniku kõrge hind võrreldes maagaasiga. Ja lõpuks võib vesinikuvõrgu rajamine maksta kuni 24 miljardit eurot, ilma et tegelik vajadus oleks selge. Föderaalse kontrolliameti andmetel...

Vesinikustrateegia ja selle takistused

Vesinikustrateegial on Saksamaa energeetika üleminekul võtmeroll, sest Saksamaa soovib saada kliimaneutraalseks aastaks 2045. Vesinik on mõeldud fossiilkütuste asendamiseks, eriti piirkondades, kus taastuvelektri otsene kasutamine pole võimalik. Siiski on saamas selgeks, et pakkumise, nõudluse ja infrastruktuuri suurendamine peab olema täpselt kooskõlastatud – ilma föderaaleelarvet liigselt koormamata. Kaks kolmandikku vesiniku põhivõrgust peaks olema kättesaadav 2030. aastaks, kuid reaalselt on eesmärgid enam kui ambitsioonikad.

Plaanitud tööstuslikud rakendused viibivad ja erainvesteeringud vesinikumajandusse jäävad ootustele alla. Riigi alaline rahastamine võib samuti ohustada föderaalrahanduse stabiilsust. Föderaalne majandus- ja energeetikaministeerium tunnistab vajadust tegutseda, kuid kavandatud meetmeid peetakse ebapiisavaks.

Poliitilised vastuolud ja tulevikuväljavaated

Teine punkt, mida Barke oma kõnes käsitles, on nõue kõigi vesinikuvärvide heakskiitmiseks. Kuigi ta soovib edendada vesinikumajanduse laienemist, jääb ta terasetööstuse jaoks olulise tuumaenergia vaidlusküsimusest väljapoole. EL-i direktiiv RED III nõuab ka, et 2030. aastaks peab vähemalt 42% kasutatavast vesinikust olema roheline.

Barke'i soov elektrihindu alandada on eriti huvitav, kuna SPD on varem tuumaelektrijaamu sulgenud, mis on toonud kaasa hinnatõusu. Föderaalvalitsus nõuab siinkohal mõningast kaalumist, eriti seoses kavandatavate üle 30 miljardi euro suuruste toetustega, et võidelda kõrgete elektrihindadega 2026. aastal. Poliitilises keskkonnas, mis pooldab tugevalt taastuvenergia laiendamist, võib Barke'i seisukoht olla vastuolus tema partei põhieesmärkidega.

Lähikuud näitavad, kas föderaalvalitsusel õnnestub välja töötada elujõuline vesiniku kasutamise strateegia, pannes samal ajal aluse säästvale energiamajandusele. Väljakutsed on suured ja ilma selge plaanita võib unistus kliimaneutraalsusest aastaks 2045 muutuda kaugeks unistuseks. Jääb näha, kas vesinikumajandus suudab edukalt tõusta.