Hunt Alam-Saksimaal: vastuoluline teema põllumeeste ja poliitikute vahel!
Artiklis tuuakse esile huntide naasmine Vechtasse alates 2014. aastast, dokumenteeritakse põllumajandusloomadele tekitatud kahju ja poliitilisi nõudmisi huntide reguleerimiseks.

Hunt Alam-Saksimaal: vastuoluline teema põllumeeste ja poliitikute vahel!
Alates selle taasimmigreerimisest Loode-Saksamaale on hunt olnud plahvatuslik teema, mis on inimeste meeled kuumaks ajanud. Kes oleks võinud arvata, et üle saja aasta väljasurnuks peetud looma tagasitulek tekitab nii palju poleemikat? Hunt ilmus piirkonda 2014. aasta lõpus, mis dokumenteeriti Großenkneteni mahetalus. Sellest ajast peale on asjad jätkunud rahutult: Oldenburgi, Vechta ja Cloppenburgi rajoonides on märgata arvukalt kariloomade pragusid. Ainuüksi 2014. aasta detsembrist kuni 2015. aasta veebruarini tapeti Vechta piirkonnas peaaegu 60 põllumajanduslooma, sealhulgas teatati "Goldenstedti probleemsest hundist" 2015. aasta sügisel.
Olukord püsis pingeline ka järgnevatel aastatel. 2017. aastal teatati esimestest hundirünnakutest Friisimaal ja Wesermarschis ning üks hunt ilmus Ammerlandis, teine lasti aga ebaseaduslikult maha oktoobris 2017. Tähelepanu juhiti isegi hundi topisele, mis põhjustas 2018. aastal korrapidajaid. Kuid hundid ei olnud jõude; Aastatel 2019–2025 registreeriti mitmes maakonnas pragude suurenemist, mis avaldas põllumeestele suurt survet. Loomakaitsjad ja põllumajandus sattusid lõputusse konflikti, mida õhutas muu hulgas hundivaatluspaikade külastajate arv.
Surve poliitikutele kasvab
Huntapmiste üha suureneva arvu ja põllumeeste jätkuvate protestide taustal nõuavad sellised ühendused nagu Saksa Põllumeeste Liit (DBV) ja Saksa Jahiliit (DJV) nüüd föderaalvalitsuse hundipoliitikas kannapööret. 30. aprillil 2025 toimunud hundipäeva puhul pöörduti valitsuse poole palvega rakendada tõhusat hundimajandamist ja kasutada olemasolevat ulatust hundi arvukuse reguleerimiseks. Bernhard Krüsken DBV-st kritiseerib Saksamaa suurt huntide asustustihedust, mis ulatub umbes 3000 loomani, ja teatab, et igal aastal tapetakse 6000 põllumajanduslooma.
Krusken näeb hundi kaitsestaatuse saavutamisena ja nõuab ametlikku otsust, mis peaks kaasa tooma FFH direktiivi kaitsestaatuse muutmise. Helmut Dammann-Tamke DJV-st toetab samuti seda seisukohta ja kutsub üles hundi reitingu alandamisele EL-i tasandil ning kiire sekkumise juhtimisele kariloomade puhangute korral. Pöördumise teine keskne punkt on nõue kohese kariloomade kaitse programmi järele, mis on pälvinud mõjutatud loomaomanike poolt palju heakskiitu.
Usalduse puudumine karja kaitsemeetmete vastu
Dr Kay Ruge'i sõnul Saksamaa ringkondade assotsiatsioonist (DLT) on praegune juhtkond äärmiselt ebapiisav. Ta näeb huntide vastuvõtmise vähenemist, eriti Ida-Saksamaal, ning rõhutab, et avalikkust tuleb rohkem teavitada põllumajanduse probleemidest huntidega. Ka Brandenburgist pärit loomaomanik Jens Schreinecke kirjeldas, et vaatamata rakendatud karjakaitsemeetmetele on endiselt palju probleeme ja kutsus üles aktiivsemale karjakaitsele.
Põllumeeste, jahimeeste ja kogukonna rinded näivad olevat kõvastunud, kuid kõik pooled teavad, et kui midagi ette ei võeta, võib lõhe ühelt poolt looma- ja looduskaitse ning teiselt poolt põllumajanduse vajaduste vahel süveneda. DBV räägib poliitilisest vastupanust regulatsioonile ja nõuab ülempiiriks umbes 1000 hunti populatsiooni kohta.
Tundub, et vähemalt samm õiges suunas on astutud: äsja kasutusele võetud "SchaNa" direktiiviga, mis propageerib karjakaitsemeetmeid, loodavad paljud olukorra leevenemist. See määrus on aga leidnud vastukajalisi reaktsioone põllumajandustootjatelt, kes otsivad jätkuvalt usaldusväärset kontseptsiooni tootmise ja kariloomade karjatamiseks. Saab näha, kas vastutustundlikud poliitikud tulevad väljakutsele vastu ja kas suudetakse minna ühist teed, mis arvestaks lisaks huntidele ka põllumeeste huvidega.
Tulevikus on selge: hundi omaksvõtu suurendamiseks elanikkonna seas saab aidata ainult läbipaistev ja aktiivne majandamine, mis arvestab nii looduse kui ka põllumajanduse vajadustega. Jääb vaid loota, et peagi leiab aset dialoog, mis soodustab looduskaitse ja põllumajanduse üksteist täiendavate väljakutsete mõistmist ammu, et kõik asjaosalised saaksid lahenduse leida.