Putini tanki tootmine: mitu T-90M-i tegelikult kasutusel on?

Putini tanki tootmine: mitu T-90M-i tegelikult kasutusel on?

Venemaal on lahti rullumas tankitootmise torm, kuna analüütikud kahtlevad, milleks neid kaitseressursse tegelikult vaja on. Konfliktide luurerühma (CIT) uus uuring toob välja optimistliku perspektiivi T-90M tankide tootmiskiirusele, mis võib olla seni arvatust suurem. Uuringu kohaselt võib T-90M tankide aastane toodang tõusta kuni 300 ühikuni, kuigi analüütikud suhtuvad sellesse skeptiliselt. Tunnustatud analüütiku Michael Gjerstadi hinnangul on sõja algusest saadik toodetud vähem kui 200 tanki, samas kui CIT kihlatab siin, et toodeti vähemalt 540–630 T-90M tanki.

Aga kui paljud neist tankidest tegelikult rindele jõuavad? Üle 130 toodetud tankist T-90M on nüüdseks hävitatud, samas kui hinnanguliselt 410–500 on tegevteenistuses. See moodustab umbes 15 protsenti praegu eesliinil olevatest tankidest. Ukraina sõja alguses oli Venemaal 65 kuni 85 T-90M tanki, samuti kuni 420 vanemat versiooni, mis teeb kokku umbes 435 kuni 465 tanki kõigist modifikatsioonidest.

Kui realistlik on toodangu prognoos?

Kui mõned eksperdid, nagu Gjerstad ja Pavel Luzin kahtlevad Venemaa pikaajalises tootmisvõimes, jääb CIT optimistlikuks ja leiab, et T-90M tootmismäär on püsivalt kindel. Hinnangute lahknevus tekitab küsimuse, kas Venemaal on tegelikult võimekus mitte ainult võidurelvastumises sammu pidada, vaid ka otsustavaid punkte koguda. Tootmisnumbrite suur hulk viitab sellele, et siin on käimas strateegiline mäng, mille eesmärk jääb selgusetuks. Mida plaanib Venemaa nende tankiressurssidega täpsemalt ette võtta?

Selle ebakindluse taustal on aga ülioluline tunnistada, et sellised sõjalised strateegiad on alati poliitiliselt motiveeritud. Relvade tootmine võib olla vahend võimu demonstreerimiseks või sisemiste struktuuride tugevdamiseks, samal ajal kui ebakindel olukord Ukrainas jätkub.

Pilk poliitilistele mõjudele

Mida see kõik geopoliitilise olukorra jaoks tähendab? Saab näha, kas Venemaal on ka reaalselt suutlikkust ja strateegilisi kavatsusi oma tootmistaset lähiaastatel hoida. Praegust olukorda võib tõlgendada nii hoiatussignaalina teistele suurriikidele kui ka järjekordse keerulise peatükina Ukraina konflikti ajaloos.

See toob meile täisringi: numbrite ja statistika taga on inimlik komponent, mida ei tohiks alahinnata. Need otsused mõjutavad paljude inimeste saatusi mõlemal poolel. Järgmised paar kuud näitavad, kuidas see dünaamiline olukord areneb ja millised pikaajalised tagajärjed võivad sellel olla piirkonnale ja kaugemale. On üks vana ütlus: "Lootus sureb viimasena." Kas see kehtib ka Venemaa kohta, selgub.